φωνῆεν

Voir aussi : φωνήεν

Grec ancien

Étymologie

Neutre substantivé de l’adjectif φωνήεις, phōnḗeis vocalique »).

Nom commun

Cas Singulier Pluriel Duel
Nominatif τὸ φωνῆεν τὰ φωνήεντα τὼ φωνήεντε
Vocatif φωνῆεν φωνήεντα φωνήεντε
Accusatif τὸ φωνῆεν τὰ φωνήεντα τὼ φωνήεντε
Génitif τοῦ φωνήεντος τῶν φωνηέντων τοῖν φωνηέντοιν
Datif τῷ φωνήεντι τοῖς φωνήενσι(ν) τοῖν φωνηέντοιν

φωνῆεν, phōnêen \pʰɔː.nɛ̂ː.en\ neutre

  1. Voyelle.